Pärast seda, kui tänasest üheksast õpilasest kuus olid ära unustanud kas tunniaja, noodi või pilli, ja isegi Heiðrun, kes ometi mitmendat põlve Þórshöfnis elanud, sellise unustamise üle pehmelt öeldes imestust avaldas (mis küll väga nördimuse moodi välja paistis), pidasime maha pisikese telefonikõne.
Mina arvasin, et kõik on põhjustatud sellest, et kogu Skandinaavia lastel on pikk ja õnnelik lapsepõlv, kus pole vaja tunda muret mitte millegi pärast. Ütlesin, et eesti lapsevanemad ei saa üldiselt nii pikalt endale võimaldada lastega kodusistumist ja seepärast kasvatavad ka oma lapsed võimalikult vara hästi iseseisvateks. Aga muidugi oleneb see ikkagi väga palju ka konkreetsest perekonnast, ning ka siin figureerivad ühed ja samad nimed.
Ütlesin ka, et tegelikult on õpitud abitus täiesti ravitav, kui reageerida sellele ...kohe mitte kuidagi. Ja valmiski plaan, mida katsetame jaanuari kahel viimasel nädalal, siis kui Eestist tagasi olen.
Plaani sisu on, et selle aja jooksul täidab kumbki ainult oma hädavajalikud kohustused. Heiðrun koostab reede lõunaks järgmise nädala tunniplaani, saadab selle kõikidele õpilastele ja lapsevanematele ning paneb klassidesse ja koridori üles, ja mina olen tunniplaanis kirjasolevate aegade jooksul muusikakoolis saadaval ning valmis õpetama igaüht, kes kohale jõuab. Aga ei mingit sellist asja, et Heiðrun käib mööda koolimaja ringi, jäme kaigas kaenla all, ning mina helistan ja kirjutan muudkui, et see või teine puudu, kus kurat ta on.
Lihtsalt vaatleme olukorda natuke kõrvalt, siis teeme kuu lõpus kokkuvõtte ja asume käsi väänama. Elegantne, või mis?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar