Üks

Esimese hooga ei oska siia kohe mingit kommentaari kirjutadagi. Tõepoolest, nüüd jääb üle ainult teha homme ennelõunane soundcheck ja õhtune kontsert, ja siis olen kuuks ajaks vaba mees.

Ei saanud tänagi halbade üllatuste osaliseks, pigem olid mõned sellised kodanikud, kelles eelmisel nädalal natuke kahtlesin, ennast kokku võtnud. Julgustasin neid omaltki poolt ja ise tormasin kella 14-st transat tegema. Võrdlemisi täpselt kolm tundi kulus, et mõelda välja, milline pill kuhu üles panna, pluss muidugi juhtmete tahaühendamised, millega on alati omaette ooper. Võid küll kodus perfektse raideri koostada, aga kui lavale lähed, siis selgub, et pistikud on valel pool ja vähemalt üks juhe on kindlasti vajalikust lühem. Muidugi on see lühemaks osutuv juhe kõige viimane juhe, mis tähendab, et vältimatult tuleb asju nihutama hakata. Sellega see suur ajakulu seletatav ongi.

Igatahes on nüüd ainuke asi, millega korra veel ise tegelda tahaks, vaadata üle partiid nendes lugudes, kus ise kitarri mängin. Muidugi on mul päris kitarrimängijateni veel valgusaastaid minna, aga suure osa pedagoogilisest repertuaarist mängin juba klassikalises stiilis ära. Ja kui eelmisel aastal olin C- ja G-duuri dieedi peal, siis sellel aastal on lisaks vaja läinud veel D, D7, A, A7, Am7, E ja E7 akorde. Ega ma eriti rohkemaks võimeline muidu olegi, minu sardellidega barré-d ei võta, nii et F ja Bb jäävad küll minust puutumata, kui jutt juba sellele läks.

Kõige kurvem uudis ongi tänases päevas, et murdsin oma nimetissõrmel küüne ära. Kaltsiumipuudust ei tohiks organismis olla, sest (täitsa häbi tunnistada) olen Islandil viibides joonud oluliselt rohkem piima kui õlut - aga ju siis pole mulle lihtsalt ette nähtud pikki küüsi kanda. Päriskitarristid muidugi hoolitsevad nende eest kümnel erineval moel ka, aga see selleks. Aga ega selle trauma tõttu nüüd kontsert pidamata küll ei jää!

Lähen panen nüüd midagi hamba alla ja edasi lasen lõdvaks. Muidu ei tule jälle und.