Kuidas tulla toime nädalavahetustega?

Start õppeaastale on niisiis kenasti antud ja paistab, et see seltskond, kes pannud ennast muusikakooli kirja, on oluliselt ühtlasem kui eelmise aasta oma. Selge, et esimese klassi õpilased (kuueaastased) on Islandil oluliselt memmekamad kui sama vanad Eesti lapsed, ja nii mõnigi esimesel korral natuke isegi kartis - aga neil on oma vanematest õdedest-vendadest eeskuju võtta ning ega siis ükski asi kohe tulema pea.

Imetlen vaikselt teinekord, milline loominguline potentsiaal siinsetes lastes peitub. Tarts kirjutas oma raamatus (parafraseerin): on tavaline, et igast külast leiab mõne väga hea pillimehe. Üritangi sellel õppeaastal saada sotti, kuidas seda võimet õppida lugusid kuulmise järgi annaks kasulikult ühendada teadliku tegutsemisega (noodiõppega). Eelmisel õppeaastal jäi reageerimisaeg liialt lühikeseks, et midagi ette võtta.

Möödaminnes niipalju, et flöödimängu alustajate teemal konsulteerin Marie Põdraga, kes samuti sügisel alustas. Eks Marie pajatab mulle eesti keeles, mida tema õpetaja ütleb, ja mina püüan siis inglise ja islandi keeles enda õpilastega hakkama saada...

Klassivend Kaldo on täitmas oma suurt unistust - panna Islandi pinnal kokku torudega bänd. Samasugune nagu New Murphy Band, kus ta Eestis elades mängis. Hiljuti said nad esimese ülesastumisegi ära tehtud. MUIDUGI pole selline bändindus ka Islandil mingi rahateenimise koht, arusaadav ju, et kärssasid liiga palju koos, kaheksa pillimeest, kaks lauljat ja ega siis taoline noor orkester ilma helimeheta saa. Aga mõnikord on küsimus põhimõttes, nagu Kaldo vihjata armastab. Eks ma siis aita teda jõudumööda ka omalt poolt ja viska paar seadet valmis. Esimese nelja looga läks reedese päeva teine pool ja tänane (laupäev) kuskil kella 18-ni. Ise jõuaks rohkemgi, aga südametunnistus ei luba kõiki bändi säästusid otseteed enda tasku ümber kantida... Üldiselt, juba selle nelja loo kirjutamisega teenin sama palju ja natuke rohkem kui teeniksin kirikus kuu aega lolli mängides - las siis kirikuga tegelevad pealegi need, kes lugusid seada ei oska.

Jah, kui veel suudaks välja mõelda mingi kontseptsiooni nädalavahetuste suhtes, oleks eriti tore.

Praegu on vähemalt soojemat tüüpi ilmad. Arvata võib, et ühed suhteliselt viimased, sest paljudel aastatel on kuskil 15.septembri paiku ilma nii ära keeranud. Piilusin, et pühapäeval hoiab taeva selge ja kümmekond soojakraadi, nii et ehk hüppan jalgratta selga ja käin ära Langanesi neemel, kuhu kevadel ei jõudnud.

Noh, korra kuus saan, nagu tööandja lubas, pika nädalalõpu ja seega väikese võimaluse oma kodualevist välja põigata. Ehk suudan mõne kolleegi ka omale külla meelitada, erilisi tingimusi muidugi pole, aga ühe-kahekaupa saan majutamisega vast hakkama.

Aga umbes pooled nädalavahetused kuus on praegu kahjuks veel sisustamata. Ma ei tea nüüd... kirjutage või joonistage või suhelge internetis. Muidu läheb käiku samasugune demblikalender nagu Punaarmees aega teenides.

Tänase seisuga teenitud 6 päeva. Jõulupuhkuseni veel 102 päeva.

Ah, mis ma ikka nutan. Isegi nädalavahetusi sisse lugedes on selles õppeaastas tööl olla 213 päeva ja ülejäänud 152 päeva on kinnimakstud puhkus. Häbi, Põdra, peaks sul olema vinguda !

Pilt on tehtud Isafjörduri muusikakoolis, kus näppisin harmooniumit. Lugu oli juudi rahvalaul "Hava Nagila".