Tulin just hetk tagasi noortekeskusest, mida vald üritab taas käima lükata. Vaatasin sealseid pille - täitsa normaalsed kitarr ja basskitarr, retro-elektriorel, trummikomplekt loomulikult purukspekstud taldrikutega (sest tatid tahavad ainult müra teha, mitte õiget tehnikat õppida) ja mikrofon, mida on ilmselt paar korda kellegi kurku topitud, et olematust piuksust midagi kätte saada. Aga põhimõtteliselt, kui mõni on huvitatud, võin õpetada küll. Ainult et kavatsused olgu täiesti tõsised!
Mis mind siis täna pangaautomaadi juures seistes eeskätt välja vihastas? See, et kuskil on täiesti võimalik palgata kaheks aastaks õpetajaks isik, kes on ise otsast otsani diletant ja rikub ära ka lapsed. Kahe aasta jooksul ei õppinud puhkpillimängijad hingama ega keelt toonitekitamiseks kasutama, pianistidel puudub igasugune käehoid ja akordionistid tõmbavad lõõtsa kuidas juhtub (vahetavad liikumissuunda ka pika noodi keskel ja legatokaare ajal). Nooti ei tundnud keegi ja kui ma neile seda õpetama hakkasin, ...ah, ma parem ei räägi. Pane tähele, hea lugeja - muusika tunnetamisest pole veel ühtki sõna rääkinud. Pole lihtsalt, millest rääkida. Oli neidki, kes lihtsalt koolist ära jäid. Muidugi jäävad, kui neile on kaks aastat öeldud "tubli", "suurepärane", "sa mängid nii ilusti", ja nüüd selgub, et tegelikult ei oska keegi midagi mängida. Ausõna, mina saaks ka šoki.
Kuueaastased, kes septembris minuga alustasid, on kuu ajaga olnud suutelised rohkemaks kui nende vanemad õed-vennad paari aastaga.
Eestis oleks skandaal kohe taevani ja selliselt klounilt nõutaks kogu töölepingu ajal makstud palk tagasi. Või õigemini, see leping lõpetataks hiljemalt kahe nädala pärast päevapealt.
Tegelikult peaks mu palga korrutama koefitsiendiga 1,5. Vähemalt. Sest pean ka paralleelselt tegelema valeõpetuse tagajärgede likvideerimisega.
Blogi pole vaatamata oma personaalsele iseloomule paraku delikaatsete isikuandmete avaldamise koht. Aga see juhtum oleks tõepoolest seda väärt. Enne kui järgmised õnnetud lapsed ära rikutakse.
Hea küll, luban, et täna rohkem ei vihastu ja seda teemat ka edaspidi ei käsitle. Aga asja niisama jätta ei luba mind ka minu seni veel säilinud südametunnistuse riismed...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar