Mõned asjad siin maailmas suudavad isegi mind välja vihastada

Viimasel ajal on minu käest korduvalt küsitud, kas ma klaveri häälestamisega saaksin hakkama.

Tegelikult isegi saaksin. Kunagi nooremas eas olen isegi paar pianiinot ja ühe klavessiini häälde pannud. Ja siis polnud peale kõrva mingeid abivahendeid, erinevalt praegusest ajast, kus igale tattninale pakutakse juba esimese pilliga kas kingituseks või hirmodava hinnaga kaasa digituuner-metronoome. Aega see hääldepanek võttis, ja muidugi kauem, kui elukutselisel ja eluaegsel häälestajal, aga ära tegin.

Praegune seis on siiski selline - ja ma olengi seda kõigile öelnud - et mul pole kõige tähtsamat riista, häälestusvõtit, kuskilt võtta. Sestap teen ainult diagnostika ning siis tuleb mees kunagi tööd lõpule viima. Järjekorrad on muidugi suured, sest Akureyris olla ainult üks inimene ja Reykjavikis veel näpuotsaga. Nii et äkki peaks tõesti endalegi riistapuu muretsema, teaks ainult, kustkohast.

Eile õhtupoole olingi kiriku klaverite kallal, pianiino on üpris kehvas seisus ja flüügelil vajub ülaltpoolt häälestus laiali (oktaavid lähevad suuremaks, pidada olema firmatunnus, et eelmine häälestaja on olnud vähemalt 60-aastane). Jääb üle loota, et vallavalitsus ära ei ehmata, kui olukorrast kuuleb, sest klaverihäälestaja töö on kallis töö, pluss kui mees tuleb kolmeks-neljaks päevaks, on ta vaja ka kohale sõidutada ja kuskil ära magatada.

Aga vihastas mind hoopis teine asi.

Käisin õhtul pärast kirikut ka Eyrinist läbi. Omanike vahetus on vististi natuke uusi tuuli toonud, hinnad on tiba soodsamad ja aeg-ajalt korraldatakse mingeid teemaõhtuid. Laupäeval on näiteks naistekas. Ja kliente on kõvasti rohkem, eile ikka mingi 25. Kas majanduskriisist hakatakse tõesti üle saama või on suvine rütm veel sees ja talvine depressioon kuskil kaugel - kurat seda teab.

AGA... mul hakkab tõesti füüsiliselt paha, kui näen, kuidas lugupeetud inimesed ajavad omale restoranis rämpstoitu sisse. Pilk vasakule - valla infojuht vitsutab suurt korvitäit friikartuleid, endal näpud rasvased. Pilk paremale - üks uus meesõpetaja järab burksi ja rüüpab coca-colat. No võib-olla oli see siiski pepsi-cola. Vahet pole. Korralikku praadi ei söö keegi. Ja asi pole hinnas. 12-tolline pizza maksab veidi üle 2000 ISK ning kalaroa saab sama hinnaga. Lammas on tõesti pisut kallim. Aga ainult pisut.

Jõin oma õlle ära ja tulin koju hakklihakastet tegema.