Eilse jutu jätkuks niipalju, et pärast mitmetunnist iseendaga arupidamist mõtlesingi välja, kuidas oleks selle muusikakooli-värgiga nii, et hundid söönud ja lambad terved. Kirjutasin ülemusele ning tegin ettepaneku, et jõuludeni katsuks Bakkafjörduris ühe nädalatunniga hakkama saada (või alternatiivina 2 x 20 minutit, kui Svalbard jätkuvalt tahab) ning uuest aastast püüaksin leida mõne pedagoogi tähtajalise lepinguga, kes mu koormust vähendab. Eks näis, mida asjast arvatakse (ma olin lõpuni nahhaalne ja küsisin ikka sellisel juhul osakonnajuhataja palka kah, et mitte rahaliselt kaotada).Nii et kõige mustem masendushoog läks õnneks üle. Muidugi saan aru, et ega vallavalitsuselgi lihtne ole üksteisele vastukäivate seaduste vahel laveerida. Ühelt poolt ütlevad need, et igaüks, kes tahab, võib muusikakooli tulla ning vastuvõtukatseid ei tohi korraldada, aga teiselt poolt ei ole kohalikul omavalitsusel ka mitte mingit kohustust ajada muusikakoole täpselt nii suureks kui vaja. Mis siis saab, kui ühel päeval on tahtjaid 50? Kolm õpetajat? Või - kes ees, see mees?
Aga tegelikult tahtsin, jah, rääkida oma pisikesest seenelkäigust. Avastasin juba paar päeva tagasi, et kodulähedase muruplatsi seest vaatavad välja ilusad soomustindikud. Täna oli siis tagumine aeg need ära korjata, sest kui kübar hakkab servast mustaks tõmbuma, on tindik juba söögiks kõlbmatu.
Kogu aktsioon kestis viis minutit ja seente korjekohani oli 40 täismehe sammu. Prahist puhtaks, noaga pooleks, korraks lahtiklopitud muna sisse ning pannile. Soomustindiku šnitsel maitseb tõesti imehea. Sestap jätsin paari pannitäie jagu veel kasvama. Ehk siis homme või ülehomme jälle.
Autodega mööda sõitev põliselanikkond vahtis mind nagu lolli. Mina neid samuti. Kurat ja põrgu, ilusad ja maitsvad seened kasvavad nina all, aga käivad poest mingeid kalleid šampinjone ostmas... Peaks neile vist väikese hariva loengu pidama.
Muide, mina kuulsin nende seente kohta hoopis seda. Kui jalg on sinine siis enam ei kõlba
VastaKustuta