Tänane tööpäev algas päris rõõmsalt. Kõigepealt oli mul paar sellist õpilast, kellega olin eelmisel korral sunnitud kasutama natuke kurjemaid meetodeid. Näe olidki ära taibanud, miks ma koduülesandeid annan ja vanematel seda tegevust jälgida lasen.
Ja üks siiamaani tõsine murelaps tuli minu palvel koos emaga. Eks siis selgus ka võrdlemisi kohe, mis siiamaani muret tekitanud oli.
Ema peaks olema rahvuselt hispaanlanna, vähemalt on see suhteliselt hästi järeldatav tema enda ja tema kõige vanema tütre (Rosalind, 13, õpib klaverit) väljanägemiselt ning sellest, et ema ise korduvalt kõiki asju Hispaaniaga võrdles ja lapsega mingit võõrkeelt rääkis. Eks see käib siis neil kodus ka samamoodi, et isa, ehtne troll, räägib islandi keelt ja ema hispaania keelt ja lapse peas on kõik segi nagu pudru ja kapsad. Ja seda raskem on lapsel aru saada ka minu veel olematu grammatikaga islandi keelest.
Tänases tunnis võtsime siis emaga koos kõik tehnilised asjad üksipulgi läbi, ja tulemus hakkas tulema sekunditega.
Üks asi vihastab aga põhimõtteliselt küll. Tänu mikihiiremaa mõjudele saab pillimängutehnika õpetamine juba lähitulevikus toimuma kuue meetri kauguselt ja vaheseina tagant. Väikestele tüdrukutele (võib-olla ka poistele) on ilmselt juba imikueast pähe tambitud, et ei tohi lasta suurtel onudel ennast näppida. Ei teagi kohe, mismoodi kontrollida ja vajadusel korrigeerida 1)kätehoidu klahvpillimängus, 2)poognahoidu ja sõrmede asendit keeltel keelpillimängus, 3)hingamistehnikat puhkpillimängus, ja 4)sadat muud pisikest nüanssi, ilma milleta ei õpi mitte kunagi korralikult pilli mängima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar