Kes meist poleks omaette või ka avalikult sajatanud, kui kuskil mingi teeremont ette võetakse! Eestis kipub see asjandus tõesti täpselt niimoodi välja nägema, et päise päeva ajal songitakse maa segi, pannakse liiklus kinni ja korraldatakse kümnekilomeetrine ümbersõit, ning siis venitatakse ka asjaga nii kuis vähegi võimalik.
Eile õhtul kella 19 paiku kuulsin oma maja lähedal masinate müra. Piilusin siis kardina vahelt välja - ja asfaldipanek oligi pihta hakanud. Meenus, et jah, kuskil 16 ja 17 vahel, kui koju kõndisin, käisid mingid tähtsamad asjapulgad mõõdulintide ja dokumendialustega ringi, mõõtsid ja kirjutasid. Aga töö endaga hakati pihta siis, kui väljas oli juba küllaltki pime ja kõik suured ringiliikumised otsa saanud. (Islandlane, kui ta pärast kella 19 pole külla ega kõrtsi läinud, kükitab rangelt kodus, noored vahetevahel patseerivad ringi, kui ilm ilus.)
Hommikuks oli kena pikk jupp asfalti maas. Algas enne minu elamist ja läks poolde mäkke välja. Töö kiire, korralik ja peaasi - teostatud mitte kellelgi närvide arvelt.
Täna oli siis kultuurimaja allkorrusel jälle see pood, kes Inglismaalt riideid toob. Käisin kah piilumas, aga minu mõõtmetega mees sealt peale aluspükste midagi leida ei suuda. Nojah, sokke ikka ka, aga nendega mul hetkel mingit muret pole. Tegin siiski poepidajale märkuse, et kui nad järgmine kord siiapoole tulla kavatsevad, võtku ikka suuremaid numbreid ka ligi. Isegi lubasid arvesse võtta.
Ja muidu kah nii ...enamvähem neljad-viied. Jõuluvaheajani veel 83 päeva. Aga lohutan ennast sellega, et kohe oktoobri alguses lähen paariks päevaks saare peale hulkuma.
Sinu hulkumine saarel pole ju autoga. Seega ühistrantsport?
VastaKustuta