Nil nuove con sole

Muusikakeskkoolis, kus kunagi õpitud sai, õpetas sõjalist algõpetust polkovnik Jevgeni Kalinin. Teadmata päritolu mees, nagu punasõdurid kõik, viimase suure sõja ajal olla võidelnud kuskil Karjalas. Ei rääkinud mees ühtki keelt korralikult, hea et vähemalt püüdis midagi eesti keele sarnast suust välja ajada. Siiamaani meeles, kuidas ta üritas tulevastele muusikutele vintpüssist laskmist selgeks õpetada:

"Mušt vidiš? Pane alla. Šuu lahti, henki kinni, puhh. Pane pyssy pois, lukku avattu - muidu puhh budet, isä budet itkemä, äiti budet itkemä..."

Miks see mulle meelde tuli? Sest olen viimasel ajal avastanud iseennastki rääkimas tundides mingit kummalist segakeelt. Isegi juhul, kui õpilasega oleks täiesti võimalik inglise keeles hakkama saada (alates 13.eluaastast), ronivad lausetesse ikka islandikeelsed väljendid sisse. Täna ütlesin Rósalindile näiteks midagi sellist: "Well, then we will start from zero. We will leira noturnar i G- og F-lykill, look your songbook - upper linja fyrir haegri og nidur fyrir vinstri hand." Ja kui on vaja näiteks "t*ra" või midagi muud taolist öelda, nagu täna, kui selgus, et ühel flöödil on jälle midagi viga ja minu enda hammas sellele peale ei hakka, siis käib tiba eesti keelt kah vahele.

Ning teine hea näide maailma asjade konstantsusest - ütlus, et planeet Maa on ikka väga väike, peab kakssada protsenti paika.

Eile küsis Vala, uus algklassiõpetaja, kas ma tean Tiinat Akureyri muusikakoolist. Ja täna, kui ma ajasin telefonitsi seda flöödiparanduse asja, jäi õpilane Olivia üht mõne aasta tagust pilti vaatama ja kilkas siis: oi, kas see on Jaan? Et ta olla kunagi enne Thorshöfni seal Jaani kandis elanud. Kas ka tema juures õppinud, ma ei taibanud küsida - aga kui arvesse võtta, et Jaan on pedagoogina paras killer ja Olivia omakorda enamikust õpilastest oluliselt töökam, ei imestaks.

No ja eks seegi ole väikese maailma tunnus, et üks nendest kodanikest, kes järgmisel õppeaastal siin maailma otsas minu mantlit selga proovida tahaks, on Tartsi klassiõde Westholmi päevilt ja hiljem vististi ka Hiiumaal temaga kokku puutunud.

Aga kõigepealt tuleb muidugi see õppeaasta ilusti käima saada, Bakkafjördurisse sõidan homme alles esimest korda ja Erniri tšello on ka alles teel Isafjördurist Thorshöfni. Loodan siis, et ikka ühes tükis ja poogen kenasti kah kaasa pandud.