Reedel kella 13:30-st tulin niisiis mäest alla, istusin bussi peale ja sõitsin esimese soojaga Husaviki, et sealt järgmisel hommikul edasi Akureyri peale põrutada. Kuhu jäin siis esmaspäeva hommikuni, mil väljus Thorshöfni lend.
Tundub päris lihtne ja lühike asjade kirjeldus, eks ju? Aga - miks see kõik sai ikkagi ette võetud?
Ega sellegi vastuse väljamõtlemine mingi raketiteadus ole. Aju vajas lihtsalt tuulutamist. Sest ole sa oma igapäevatöös nii loominguline kui oled, ikka tekivad mingid rutiinsed või vähemalt prognoositavad mustrid. Sestap leppisin juba suvevaheajale tulles Heidruniga kokku, et korra kuus saan reedest esmaspäeva hommikuni oma aja, mil võin teha mida iganes ja kus iganes. Eks neid käimata kohti ju ole ikka ka - aga esimese katsetuse teostasin siiski kohtades, kus ka varem oldud.
Kui Raufarhöfni ja Kopaskeri kandis sõites oli maa veel sügiseselt kirju, siis Husavik tervitas juba kena talveilmaga. Seiklustest kohaliku politseiga sai juba eelmises sissekandes kirjutatud, edasi pikutasin veidike, hulkusin pisut sadamas ringi - jajah, augustikuu melust pole enam mingit juttu ning üleüldse hakkab mulle isegi see järjest enam tunduma, et Lonely Planeti raamatukirjutajad on oma muljed kirja pannud ebausaldusväärsel moel. Aga sellest ehk veidi allpool. Siis einestasin Gamli Baukuris ning proovisin ära paar õllesorti, mis saareriigi pinnal veel maitsmata - ja mängisin personali lahkel loal pool tunnikest klaverit. Kuni improvisatsioon "My Bonnie" teemal hakkas liiga arusaadavalt toda teemat meenutama ning personal palus mul lõpetada ja rääkis midagi vanade meremeeste ebausust selle laulu suhtes.
Järgmisel hommikul siis Akureyrisse - ning olgu kohalikule rahvale järjekordne plusspunkt antud. Buss finišeeris Hafnarstraetil, tulin maha, uurisin pisut kaarti ja hakkasin minema sedakorda täiesti õiges suunas. Bussijuht küsis, kuhupoole liigun, ning kui ma aadressi nimetasin, venisid ta silmad pealaele kokku ja ta ütles, et see on väga kaugel. Tulgu ma julgesti peale, ta liigub kuhugi samasse suunda.
See "väga kaugel" tähendas tegelikult umbes veerandtunnist jalutuskäiku, nagu hiljem korduvalt veendusin - aga teenindava personali abivalmidus lühikese aja jooksul juba teist korda järjest paneb kogu rahva kohta teatavaid üldistusi tegema.
Olin juba eelnevalt selles mõttes plaanid maha pidanud, et kella ei vaata, kalendrit ei vaata, kompassi ei vaata, ja kuhu ka ei satuks, rahakotti ei vaata. Alguses oli lihtsalt vaja Glerartorgil ära käia ning osta paar funktsionaalselt vajalikku asja - mõned padjapüürid ja muud nipet-näpet. Edasi sõin Greifinnis (millega minu majutuskohal on diil, et soojad söögid miinus 15%), jalutasin kesklinnas, veendusin, et Islandi kinod on oma sisult täpselt samasugused kui Eesti omad ning vaatasin Cafe Amore teisel korrusel suurelt ekraanilt Inglise Premier League mänge. Jalgpallis, kui keegi juhuslikult ei tea.
Siinkohas hakkaski mulle see Lonely Planeti asi järjest rohkem eksitusena tunduma. Raamat kirjutab nimelt, et reede õhtust pühapäeva hilise pärastlõunani viikingitel üks raju pidupidupidu käib. No ei tea. Cafe Amores olid kõik tingimused rajuks peopidamiseks justkui olemas - kesklinn, ilus varatalvine ilm, laupäeva õhtu, kuus erinevat sorti vaadiõlut (tavaliselt naljalt üle kahe ei näe), Müncheni Oktoberfesti auks kogu oktoobrikuu jooksul kõik pooleliitrised vaadiõlled 500 ISK (tavaline on 700+), aga keda polnud, oli lugupeetud publikum. Jalgpalliseltskond kadus kahe minuti jooksul pärast ülekande lõppu vaikselt laiali ja allkorrusel istus ainult üks ilmselgelt suurte joomaprobleemidega vanahärra. Pühapäevasel jalgpallil kordus täpselt sama, vahe ainult selles, et nimetet vanahärra asemel oli üks kahtlase olemisega paarike. Mine tea nüüd, ehk lugupeetud kirjatsura sattus lihtsalt mõnda Reykjaviki turistilõksu, ja pealekauba suvel. Või mõnele festivalile. Aga ei mölla see islandlane suurt midagi, eks ilmas ole nähtud ikka igasugu asju. Kordades hullemaid.
Tõesti juhuslikult (tänu sellele, et Husavikis bussi oodates viskasin mingile telelehe moodi asjale pilgu peale) sain teada, et Akureyri spordihallis, kohe ujula külje all, toimub nädalavahetusel mingi toidumess. Eks otsustasin, et käin sealtki läbi, ei teadnud ju, mida oodata. Osutus väga sisukaks ja ühtlasi toitvaks ettevõtmiseks - paar ringi läbi jalutades saad kõhu niisamagi täis, ilma et peaksid 100 krooni eest hotdogi pluss kokat ostma. Lihad, kalad, leib, juustud, moosid, mahlad-siirupid, õlled-veinid, sekka natuke mittesöödavaid loodustooteid, erinevad kokkamisvõistlused - mida iganes. Julgesin isegi restoran Bautinni hamburgerit mekkida - no pärast seda suutäit võiks igasugused mäkdoonaldsid tõepoolest Kuu peale ära kolida. Seda aga ei anna Tarts mulle vist mitte iialgi andeks, et proovisin ära ka mõningase koguse marineeritud hobust - kuid lohutan ennast mõttega, et küllap see hobune oligi lihaloomana üles kasvatatud...
Nüüd seisab minugi külmkapis karbike haikala kuubikutega - aga kes seda proovida tahab, peab mulle tõesti siia külla sõitma. Oli küll kenasti ära pakitud, ja keerasin veel täiendavalt kahe kilekoti sisse - aga hostelis oli tuba ühekorraga tõhusat kusehaisu täis ja väike roheline kohver tuuldub esikus siiani. Nii et ühesõnaga oma pagasis keeldun ma sellist asja üle piiri vedamast.
Siis ujulas pisikesed veeprotseduurid... ja läbi see linnaluba oligi. Oli üks lõpmata meeldiv vaheldus ja toitis vaimu. Kohe nagu uus algus oleks täna koolis olnud.
Novembris vaatan kõigepealt, kas palk kujuneb nii suureks nagu ma ise arvan või mitte. Esimesel juhul püüan põrutada Egilsstadiri suunas. Teisel juhul pean vist Reykjavikiga leppima. Variandid teadagi võimalikud.
Ja lõppu üks tähelepanek looduse vallast. Aastaajad Islandil on ikka paras segapudru küll. Eesti koolilaps õpib, et sügisel saavad kõigepealt viljad valmis, siis lähevad lehed kollaseks ja kukuvad küljest - ja alles siis tuleb lumi maha ja algab talv. Akureyri on üks suhteliselt väheseid kohti, kus kasvab täiesti arvestatavas koguses puid... nii tore oli vaadata, kui pihlakatel pirakad punased marjad ja veel täitsa rohelised lehed küljes, ning maas kümmekond sentimeetrit lund. Muude lehtpuudega sama diil, ainult nende viljad pole nii tähelepandavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar