Eilse rahvusvahelise muusikapäeva puhul tekkis kaasmaalastega vägagi elav mõttevahetus teemal, missuguse sisuga muusikakool võiks olla hea 1)laste meelest, 2)õpetajate meelest, 3)lastevanemate meelest ja 4)kooli pidajate meelest. Ja selgeks sai, et mingisugust ühist standardit ei eksisteerigi, kui mitte selleks pidada nimekirju, mis on mõeldud riigieksamit sooritada soovijatele. Ent kuna riigieksam on 200 protsenti vabatahtlik ning õpetajate töötulemusi selle põhjal ei hinnata, ei ole tegu ka üldiselt normeeriva dokumendiga. Raja endanimeline koolkond, ja kui see kõiki osapooli rõõmsaks teeb, oledki tehtud mees! Või siis vastupidi.
Et praegusel hetkel punktid 3) ja 4) on kindlasti positiivsed ning punkti 1)kohta saan vähemalt seda öelda, et kohal lapsed ilusti käivad ja õpivad kogu aeg midagi uut juurde, võin iseendale punkti 2)eest hetkel sellise 4+ panna.
Aga nüüd pealkirja juurde. Tegu on väljavõttega ühest kõrgema matemaatika pihta käivast internetinaljast.
Inimene sööb, magab, töötab ja lõbutseb. Ahv ainult sööb ja magab.
Matemaatiliselt: Inimene = Ahv + töö + lõbu; => Inimene - lõbu = Ahv + töö. Ehk siis - inimene, kes ei lõbutse, sarnaneb töötava ahviga.
See netifolkloor läks oluliselt kaugemale, aga mille piisas ka siiamaani jõudmisest.
Töötav ahv tähendab rutiini, liinitööd. Muusika õpetamise ega üleüldse mitte mingisuguse loometööga sellised asjad kokku ei sobi.
Ja kuna siin ilmanurgas on tehnilistel põhjustel liinitööliseks muutumise oht suur, tuleb selle vastu ise võidelda. Sestap lähengi täna pärast tundide lõppu nädalavahetuseks saare peale hulkuma. Nii öelda akusid laadima. Ühest korrast kuus selleks täitsa piisab, ja ülemustepoolne respekt on täiesti olemas.
Seda enam, et kui vallavalitsuse kinnitus selle kohta, nagu oleks muusika õppimise vastu huvi tundvat täiskasvanud rahvast päris palju, vastab kasvõi osaliselt tõele, venivad ka minu tööpäevad pikemaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar