Eile õhtul otsustasin viimases meeleheites kasutada vana hea rahvameditsiini teeneid. Pärast noortekeskuses käimist läksin Eyrinist läbi ning palusin eritasu eest ühe suure küüslauguküüne ära hakkida, pitsi viint peale valada, veerand tundi toatemperatuuril hoida ja siis mulle ette kanda. Arvata võib, et selline palve oli teenindaja jaoks ehk pisut ebatavaline - aga nii nagu palutud ta ka täpselt tegi, viskasin selle omale sisse ja kojuminek. Küüslaugu eest raha muuseas ei tahetudki.
Praegu on kohe igas mõttes täiesti teine tunne sees. Ei mingeid keskpäevaseid higistamisi ega permanentset peavalu põhjustavat kinnist nina, ka köha on praktiliselt olematu. Pabertaskurätte tunni jooksul üle kahe ei kulu, ja nendele jäävad plekid on ka oluliselt heledamad kui varem. Saaks nüüd õpilaste haigustega sama kaugele (täna puudus jälle viis last), oleks töömeeleolu veelgi parem. Aga noh, ei nemad oska rahvameditsiinist lugu pidada...
Sebisin aukude ajal laste paberimajandusega ja õnneks pole vähemalt kennitalaga asi nii keeruline kui alguses paistis. Või nagu minu enda omaga oli. Muidugi, eks ole väike vahe ka sees, kas tulla välismaale tööle või registreerida oma lihane laps enda juurde.
Aga pangas suutsin küll furoori tekitada. Küsisin, kui vana laps võib saada panga kliendiks, ja mulle ei osatud vastata! Et miks nad üldse peaks, kui vanemad ilusti olemas ja annavad taskuraha. Rääkisin neile, et Eestis käivad juba kuueaastased, mobla taskus ja isiklik pangakaart näpus, ning selle jutu peale sõitis neil sootuks katus pealt ära.
Nojah. Nagu ma olen näinud, ei tee vähemalt siin minu piirkonnas mitte ükski kaubandus- ega teenindusasutus tõesti mitte mingisugustki probleemi, kui laps maksab kuskil oma isa või ema kaardiga. Eeldatakse vaikimisi, et see kaart on sattunud lapse kätte legaalsel teel. Siis ei lähe vist tõesti isiklikku kaarti enne vaja, kui ükskord hakatakse oma poiss/tüdruksõbraga väljas käima.
Tahtsin peaaegu juba mürgiselt küsida, kuidas siinsetele lastele õpetatakse iseseisvust, rahaga ümberkäimist ja vastutust oma otsuste eest, aga lõin siis käega. Elu on siiamaani näidanud, et oma argumendid tasub esitada seal, kus on nende esitamisest kasu. Mis sa pangatelleriga ikka eksistentsiaalsetes küsimustes filosofeerid, kui tema töö on raha vastu võtta ja välja anda.
Ütlesin, et kui kennitalad käes, räägime edasi, teie aga uurige seniks õiged vastused välja, ning tulin tulema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar