Täna on niisiis see päev, kus tööd on õppeaasta algusest tehtud sama kaua kui jääb jõulupuhkuseni. Oleks nagu veidi põhjust "teisele poolkerale" jõudmist tähistada.
Aga hetkel on enesetunne äärmiselt närune. Jalad on all nagu kaks vedelat makaroni, silmad ja kurk punetavad, miski ajab regulaarselt köhatama ning hääl on tavapärasest poolteist oktaavi madalam. Ilmselt on ka kehatemperatuur 37 koma miski - aga pole millega mõõta. Käisin koolist kraadiklaasi küsimas, aga näikse nii, et kohalike kommete kohaselt võib meditsiinilisi manipulatsioone teostada ainult paberitega meedik. Mitte nagu Eestis kombeks, et igas koolis on hambuni relvastatud esmaabiapteek, tabletid kaasa arvatud.
Sellises konditsioonis katsun pigem kõigepealt mäest alla koju jõuda ja poen siis teki alla. Ehkki vanasõnas "kui sul pole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi" on terake tõtt sees.
Küsisin muuseas Heiðrunilt järele - Þórshöfni põhikoolis on tõbised tubli viiendik õpilasi. See võib olla täiesti mingi kohaliku tähtsusega epideemia. Eks paistab, mis saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar