Täna hommikul koolibussi oodates tundsin, et on kuidagi jahedam, kui viimase nädala jooksul. Pidin koguni oma mütsil kõrvaklapid alla laskma.
Külmatunne jätkus kogu päeva, ja Thorshöfn-Bakkafjörduri trassile jäävad mäetipud on taas lumised. Taevast tuli kah paar piiska mingisugust lörtsiga sarnanevat ollust.
Tartsi või Kaldot ei eruta paar lumist mäetippu ilmselt juba ammu enam. Mind veel natuke siiski erutab.
Eile said minu käest suure plusspunkti mehed, kes mingeid torusid (vist kanalisatsiooni) panevad. Eestis rohkem kui harjunud selle vaatepildiga, et kaevandatakse üles rohkem kui vaja ning pärast jäetakse maha paras sea songermaa.
Ehkki minu majakese ümbruses kasvavat umbrohtu muruks nimetades võib inglaste käest kergesti tappa saada, nautisin vaatepilti, kus vajalikus kohas ei löödud lihtsalt koppa maasse, vaid - NB! - lõigati murumätas (või mis iganes) lahti, tõsteti kõrvale, tehti siis vajalikud tööd ära, aeti kinni ja pandi ka mätas jälle omale kohale tagasi. Sellist peent tööd poleks tõesti oodanud!
See-eest Saaril on karvased külalised jälle uusi sigadusi teinud. Nagu tavaliselt pole keegi näinud. Soovitasin, et võiks lähedal elava saksofonimänguoskustega eksabilinnapea Mart A. ööseks külla kutsuda (püss kaasa) - saaks ehk jõulude ajal metsseapraega maiustada.
Lõpuks õnnitlused pärnakatele rohelisest saastast vabanemise puhul, ja seda sügavam kaastunne tallinnlastele.
Jõulukontserdini 57 päeva. Ekvaator läheneb mühinal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar