Vaatamata sellele, et nohu ega peavalu polnud tänaseks kuhugi kadunud, mõtlesin, et mis seal ikka juhtuda võib, kui tavalise tööpäeva teen. Nagunii ei saa mitte kunagi päris täpselt plaane teha (isegi kui peaks), kuhumaani mis ajaks kellegagi jõuda, sest
* iga õpilane puudub umbes kahest tunnist kuu jooksul haiguse tõttu;
* ühe korra kuus võtab ta (õigemini vanemad võtavad) puhkepäeva;
* ühel korral kuus on ta kas asjad maha unustanud või pole olnud aega harjutada;
* ja ühel korral kuus ta (sõltuvalt vanusest ja soost) kas menstrueerib või on muidu tujust ära.
Aga igal juhul tuleb juba olemasolevagi taseme pealt ilus kontsert. Ühele poisile, kes täna kahjuks haige oli, pean ühe asja veel une pealt selgeks tegema.
Täna oli B-s puudujaid viis ja T-s kaks. Viieteistkümnest plaanikohasest tunnist seega ainult kaheksa.
Lähen ja jalutan nüüd natuke, miskipärast ajab täna kogu aeg iiveldama. Äkki sai lõunalauas kalavormiga pisut üle pingutatud, islandlased armastavad selliseid asju hästi juustuseks teha (pluss, nagu Erla Salomé avastas, peekonit hulka panna)? Kaua see maks niimoodi ikka vastu peab...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar